Mulle meenub suur pahameel meie meedias, kui Lauri Vahtre kandideeris kaitseministeeriumis nõuniku kohale ja üheks eeltingimuseks oli doktorikraadi olemasolu. Seda peeti oma poisi kohale panemise sooviks. Kuid minule oli arusaadav, et Mart Laar kui teaduste doktor soovis enda nõunikuks sama kvalifikatsiooniga inimest.
Tippametnikud peaksid omama kõige kõrgemat haridustaset koos kraadiga, siis ei tekiks küsimust, et enamik doktorikraadiga inimesi peab minema tööle ainult akadeemilisse sfääri. See, et teaduste doktorid võivad olla edukad ka väljaspool oma kitsast eriala, on mujal maailmas hästi teada. Näiteks töötavad maailma suuremates pankades edukalt isegi kosmoloogiaharidusega inimesed.
Mäletan üht oma head tuttavat, kes Hollandis kaitses PhD röntgenastronoomias, uurides musti auke. Võiks arvata, et selliseid spetsialiste vajatakse üksnes fundamentaalteaduses, kus on kohtadele hiiglaslik konkurents, ent teadlane sai üle 20 tööpakkumise mujalt. Targad juhid saavad aru, et inimene, kes on ennast tõestanud teaduses, teeb seda ka mujal. Praegu aga on paljud noored jäänud kõrghariduse saamisel pidama just esimesele tasemele.
“E-õpe”
Loomulikult ei ole olemas tasuta kõrgharidust, kui võtta seda sõna-sõnalt. Aga tasuline kõrgharidus viis selleni, et kellel oli raha, see võis õppida ükskõik mida. Peamine, et õppemaks oli tasutud. Mis siis, et sageli oli tasulistel kohtadel õppijate hinded ainult „e“. Lõppude lõpuks läbida bakalaureuse tase „e-õppe“ tasemel ei olnud just eriti keeruline.
Veel üks tõsine mure on seotud sellega, et meie kõrgharidus on tugevasti paigast ära soolises võrdõiguslikkuse mõttes. Palju kõrgharidusega naisi on väga hea, kuid halb on, et sarnase haridustasemega mehi on tunduvalt vähem.
Autor: Ene Ergma